esmaspäev, 25. juuli 2016

Küsimuste-vastuste video

Kõige kiuste saime lõpuks küsimustele vastused filmitud. Tegime seda 4-5 korda, sest no tehnoloogia oli see päev kohe kiuste meie vastu. Kõik ei tulnud sugugi ideaalilähedane, aga loodetavasti teile sellest hoolimata meeldib :)



teisipäev, 19. juuli 2016

Meie pere aiamaa

2012. aastal kui maja ostsime ei kahelnud ma hetkekski, et mul saab olema ka oma pisike aiamaa. Esimesel aastal koosnes see ilma igasuguse liialduseta rabarberist ja 8 kartulist, aasta hiljem olid lisandunud talisibul, murulauk ja maasikad ning 2013 suveks ehitasid mu vanemad meile pisikese kasvuhoone.

Nüüd on mul enda arvates täitsa arvestatav aiamaa. Enam suuremat ei jaksaks hooldadagi, praegugi on nii, et kui ühe peenra saan umbrohust puhtaks, siis teine oleks pidanud juba nädal tagasi kõbla nägema. Raikoga on meil algusest peale kokkulepe, et aiamaa on minu teema - ise tahtsin, ise teen. Ja tegelikult mulle nii sobib. Täitsa minu oma pesake, just nii nagu mulle meeldib (umbrohi muidugi ei kasva nii nagu mulle meeldib, vaid palju kiiremini). See muidugi ei tähenda, et kui ma peaksin mõneks päevaks lastega ära sõitma, siis Raiko hoolimata väljas lõõskavast päikesest kasvuhoone ukse kinni jätab või tomatid kastmata, ta lihtsalt ise ei tule nende asjade peale, aga kui ma palun, et ta vahepeal veidi vett taimedele viskaks, siis seda ikka saab.

Kui ma väiksem olin ja veel vanematega koos elasin, siis ema arvas, et minust ei saa kunagi nö rohenäppu. Olin mina see, kes kummikinnasteta aiamaale ei läinud ja kartuleid võttes praktilistest kummikutest mööda vaatas ja hoopis ilusa outfiti selga ajas. Aga küllap jäi ikka lapsepõlvest pisik külge, sest nagu postituse alguses kirjutan, siis maja ostes sai labidas üsna esimese asjana maasse löödud kaugelt enne kui me üürikorterist lõplikult välja kolisime.

Aiamaa on mul väga erinevatel põhjustel, osalt kindlasti ka harjumusest, sest meil vanemate juures on oma peenramaa ju alati olnud. Mulle ei ole nii oluline, et lapsed teaksid täpselt, kuidas toit lauale saab või me perega sööksime puhast kunstlike väetisteta kasvatatud toitu. Tähendab, see muidugi on oluline, aga esimene teadmine tuleb ajaga nii ehk naa ja kui poes on kõrvuti kodumaine ja välismaine kurk ning nende hinnavahe on kahekordne, siis valin ma lihtsalt odavama, kui hinnavahe minimaalne on, siis eelistan muidugi eestimaist. Konkreetselt sellepärast, et osta ei raatsi kasvatan ma kahte asja - maasikaid ja kurke (viimaseid värskena söömiseks ostame me küll, aga ma nimelt armastan meeletus koguses hapu-, soola- ja marineeritud kurke) ja neid küll selliseid hunnikuid, mis ma ära söön, osta ei jõuaks. 

Hoidistamises olen ma üsna laisk - peamiselt teengi sisse kurke, lisaks natuke mahla ja mõni toormoos. Olen proovinud letšot, muid salateid, moose ka teha, aga üldiselt jäävad need seisma. Klassikalist ämbrisalatit ja boršipõhja tarbime tarbin küll hea meelega, aga nende tegemine on paras hulk tööd, niiet viimased aastad oleme teinud neid minu vanemate juures kambakesi ja pärast lihtsalt hoidised ära jaganud. Mulle meeldib kõige enam ikkagi minna aiamaale ja süüa värskest kraamist isu täis. Näiteks ma hästi ei mõista oma ema, kes ennast suvel maasikatega hirmsasti tagasi hoiab ja mõne üksiku marja ära sööb, sest kõik tuleb ikka moosiks ja siirupiks teha. Millal sa siis veel oma isu täis sööd kui mitte suvel otse peenralt?! Meil söövad kõigepealt lapsed isu täis, siis mina ja kui siis meist kõigist veel midagi järgi jääb, alles siis hakkame hoidistama.

Kõige enam on mul aiamaa kahe asja pärast - mulle meeldib hommikul vara läbi kastese muru aiamaale kõndida, korjata otse peenralt mõni mari suhu, haarata kaasa hommikusele pudrule panemiseks maasikaid või omleti kõrvale maiustamiseks värsket kurki ning teise asjana tulevad mulle meelde suved vanaema juures. Mäletan selgelt, kuidas vanema juures kambris arsti mängisime - üks meist oli haige ja pikutas vanaema vedruvoodis ning teine oli arsti ning andis haigele herneterasid. Need olid tablettideks! Herned pole vist kunagi nii hästi maitsenud kui siis. Ja just seda tahan ma oma lastele!

Mariette ei jõudnud ära oodata, millal esimesed maasikad valmis saavad. Juba kevadel teadis ta täpselt, kust eelmisel aastal maasikaid sai ja mäletas ilusti, kuidas herneid tema roosasse ämbrisse korjamas käisime. Nüüd on igahommikused maasikate korjamised ja siis õues maiustamised selleks aastaks möödas ja asendunud vaarikate korjamisega. Kohe varsti on valmis saamas herned ja ma ei jõua ära oodata, et saaksime preiliga arsti mängima hakata :)

neljapäev, 14. juuli 2016

Vannitoa update

Vannituba oli esimene tuba, mis meil majas valmis sai. Siinkohal on valmis muidugi liialdus, sest näiteks laeliistud on meil siiani panemata, samuti polnud meil siiani vannitoas riiulit ega nagi. Noh, nüüd on.
Kusjuures mina algselt mingit tüüpilist riiulit vannituppa ei tahtnud, mulle need pigem ei meeldi. Asjade hoidmiseks on meil aknalaual vana punutud korv, nüüd mahuvad sinna laste vannimänguasjad. Raiko aastaid tagasi ikka arvas, et riiul peaks olema, olevat mugavam, ja lõpuks leidsin ma Koduekstrast pitsilise metallist valge riiuli, mida ma isegi meie vannituppa ette kujutasin. Ostsin ära ja edasi ootas see konkreetselt 3 aastat enne kui seina sai.

Nagi tuli siiski pigem vajadusest - riideid polnud kuskile panna kui pesema läksid ja nii moodustasid need ühtlase kuhila, kuhu need mõnikord ehk ka pärast pesemist jäid. Kasutasin ära vanad nõukaaegsed alumiiniumist nagid, mis meil siin majas riiulil vedelesid. Ma ei raatsinud neid ära visata, aga algsel kujul pole need suurem asi ilusad. Natukese valge värviga ja kerge lihvimisega said need hoopis teise ilme, aluseks kasutasin ühte vana lauda, mis oma hallikas-valge välimusega nagidega ideaalselt sobis.


pühapäev, 3. juuli 2016

DIY: lastetoa ruloo

Ma tahtsin lastetuppa lastepärast ja rõõmsat rulood, aga poodides vaatasid vastu ainult printsessidega roosad rulood või hoopis sinised autodega. Selliseid, mis sobiks nii poistele kui tüdrukutele ei leidnud ma mitte ühtegi, niiet ostsime tavalise (loe: võimalikult odava) hallika ruloo ja üks õhtu kui Raiko lastega vanaema juures oli, avasin elutoa põrandal kunstiringi ja tegin aknakatte natuke rõõmsamaks.

Kasutasin akrüülvärve, millest ise erinevaid toone segasin, et tulemus saaks eriti kirju. Saamaks ilusaid ümmargusi ringe oli mul abiks Mariette nukunõu tops - kastsin selle värvi sisse ja vajutasin ruloole, seest värvisin väikse pintsliga. Topsi servad tõmbasin kohe salvrätiga puhtaks (ja mingi aeg kindluse mõttes pesin ka). Mingit mustrit taga ei ajanud, vaid tegin jooksvalt neid ringikesi, siis vaatasin korraks eemalt ja kus tundus liiga tühi sinna lisasin juurde.

Lastetoa ruloo jaoks valisin ma hästi lihtsa lahenduse. Samasugused hallikad-beežikad rulood on meil ka elutoas, niiet ma mõtlen, et tahaks neid ka kuidagi elavdada. Ilmselgelt mitte värviliste täpikestega, aga näiteks mingi ornament teha ruloo allserva... võiks päris ilus olla. 

reede, 17. juuni 2016

Lehetäide tõrje

Avastasin, et meie noorel ploomipuul on esimest aastat ploomid peal. Lisaks ploomidele olid puul peal ka lehetäid. Kuna praegu on ploomid juba näpuotsa suurused, siis ei tahtnud poest tõrjevahendit osta, ise arvan, et kemikaale sisaldavate vahendite jaoks on natuke hilja. Ehk tegelikult veel võiks?, kuna ma selle teemaga, millal on soovituslik viimane aeg kemikaale sisaldavate tõrjetega pritsida väga kursis pole, siis otsustasin minna kindla peale välja ja alternatiive leida. Esimese googeldamise peale jäi silma Coca-Cola ja kuna see oli külmkapis olemas, siis ei olnud midagi kaotada ka.


Mina pritsisin kokku kaks korda - esimesest korrast jäid alles mõned üksikud lehetäid. Lasin paar päeva kahe pritsimise vahele ja nüüd on puu täiesti lehetäide vaba. Selles mõttes läks tõrje maksma null eurot, et võtsin suvalise koristusvahendi pritsimissüsteemi, mille puhtaks pesin ja Coca-Cola oli ka ennem olemas, Raikole jäi lihtsalt veidi vähem. Teoorias mõjub vist lehetäidele hävitavalt suhkur, niiet peaks toimima ükskõik, mis suure suhkrusisaldusega jook või siis ise teha suhkruvesi. Ma nüüd ainult ei tea lubada kui pikaajaline mõju sellisel tõrjel on, samas seni kuni on vaja tõrjuda kahjureid mõnelt üksikult puult, ei ole ka korduspritsimine üle jõu käiv.

Kas keegi oskab veel äraproovitud alternatiive lehetäide tõrjumiseks soovitada? Lisaks saab veel esitada oma küsimusi meie kodu ja remondi, tehtud tööde ja tulevikuplaanide kohta, et saaksime varsti ära filmida ühe loodetavasti vahva video :)

pühapäev, 12. juuni 2016

Parim remondi- ja sisustusblogi II koht + tuleviku küsimuste-vastuste video

Ma teadlikult ei kirjutanud kordagi ei siia blogisse ega Meie Kodu Lugu facebooki lehele, et see pesake siin #eestiblogiauhindadel kandideeris. Ma tahtsin, et meie poolt ei hääletaks meie tuttavad ja sõbrad, kes seda pesa ehk tegelikult väga lugemas ei käigi või mõnda sama kategooria blogi paremaks peavad, kuid lihtsalt meie toetamiseks ja sõpruse poolest oma hääle meile oleks andnud. Mind lihtsalt huvitas, et kui paljudele inimestele me nö ilma reklaamita korda läheme. Ma teadsin, et esikoht on Miramii jagu, sest olgem ausad, ta blogi on suurepärane ja kui tema kirjutab peamiselt ilusatest asjadest, siis mina räägin lammutamisest ja tolmust kõige rohkem :) Aga et inimesi, kellele meie blogi mitte lihtsalt korda ei lähe, vaid peavad meie blogi parimaks remondi- ja sisustusblogiks oli lausa 263 poleks ma eales uskunud. Kniks ja kummardus meie poolt!

Ühtlasi, et see postitus nüüd nii sisutühjaks ei jääks, siis olen meelitanud Raikolt välja lubaduse ühele küsimuste-vastuste videole. Kuigi me ehitame ikka koos ja kogu perega, siis siin blogimaastikul võtan mina (ehk Agnes) tunduvalt rohkem sõna, nüüd on võimalus Raikolt kogu tõde välja meelitada :) Ootame küsimusi kõige kohta, mis puudutab otsesemalt või kaudsemalt meie kodu, remonti ja ehitusplaane.

neljapäev, 9. juuni 2016

Magamistuba: peaaegu valmis!

Meie magamistuba on nüüd peaaegu valmis, viimased pisiasjad siiski veel vajavad tegemist. Näiteks me alles saime magamistuppa ukse ja selle ümbert on viimistlemata, üks pildike kuluks seinale ära ja ma pole rahul ka kardinatega. Ma algselt vaatasin Halensist neid lillasid kardinaid, aga ma ei raatsinud nii palju nende eest välja käia ja otsustasin kunagi üürikorterisse ostetud ja nüüd lihtsalt kapis seisnud kardinad ise ära värvida. Esiteks jäi tulemus laiguline ja nüüd ma mõtlen, et ehk peaks hoopis midagi hallikamat valima. Ses suhtes läks muidugi hästi, et ise värvimine oli küllaltki odav, palju kurvem oleks ostetud kardinate järel avastada, et nende toon mulle ikkagi ei sobi.

Ma ühes varasemas postituses kirjutasin ka, kuidas magamistoa siseviimistlus sai alguse tapeedist, sest päris alguses oli mul hoopis teine halli-roosa kombinatsioon mõttes. Aga sõbrannale tapeeti valides jäi mulle see tapeet silma ja lõpuks käisingi seda mitu korda poes vaatamas ja teadsin, et tahan seda. Magamistuba ise on meil üsna pisike - ehitasime varasema ühe suure toa kaheks (magamistuba ja lastetuba), nii otsustasime andmaks toale visuaalselt suuremat muljet tapeetida ainult kaks seina. Teised kaks seina said värvitud helelillaks nagu tapeedi üks toonidestki. Tapeedi helesinisest toonist lähtudes sai tehtud DIY raames helesinine lühter.

Kõik ülejäänu tahtsin ma teha võimalikult heleda - valge (kreemikas) mööbel, valge lagi ja põrand - tuba asub põhjapoolses küljes ja on ühe pisikese aknaga, niiet järjekordne visuaalne toa avardamine. Riidekapp magamistuppa on ostetud facebooki ühest mööbligrupist juba aastaid tagasi ning seisis siiani lahtivõetuna pööningul. Kapp ise ei ole küll just esimeses nooruses, niiet tal on kriipse-kraapse, parandusi ja pahteldusi, aga samas see kuidagi sobib ja lisab sellist vanaaegsuse hõngu. Kapi otsas on isa vanas kohvris ja korvikestes leidnud panipaiga jõulukaunistused ja mu kaltsukerad, millest ma üks hetk ise vaipa teha tahan.

Ka voodi on ostetud facebooki kaudu ja sellest rääkisin täpsemalt SIIN. Paljude sahtlitega kummut, kuhu kõik pesu, vööd, kosmeetika, ehted jms pudi-padi mahutada on magamistuppa lihtsalt ideaalne, ostetud Magda Misjonipoest.
Väikese erandina heleda mööbli seas on öökapi asemel kasutust leidev puupakk, mis läheb kokku vanadest paksudest põrandalaudadest tehtud aknalauaga ja seda viimast ma lihtsalt armastan! Olgu, kui aus olen, siis see on mu lemmiktuba majas, just värvide ja mööbli valiku ning paigutuse osas. Ise tunnen, et esemed ei võistle omavahel ning moodustavad mõnusa terviku.
Kuidas teile meeldib?