teisipäev, 24. mai 2016

Õuekiik

Me saime endale õuekiige tuttavatelt umbes siis kui maja ostsimegi, ehk laias laastus 4 aastat tagasi. Kiik oli kasutatud ja sellele oli juba eelmine perenaine ise uuendust teinud. Varasemad omanikud plaanisid uue kiige osta, aga omavaheline kokkulepe ei lubanud seda teha enne, kui vana kiik on jalust ära saadud. Nii me ta endale saimegi. Teenis meid täitsa hästi, kuni järgmisel suvel kate ära lagunes.
Proovisin sinna ise katet teha - läks täiega pekki! See sama helekollane siis. Tegin selle õmblemisel hunniku vigasi, kohe nii, et vähegi käsitööga ja õmblemisega kursis olevad inimesed saavad kätega peast kinni hoida. Näiteks valisin ma riideks voodilinad (sest noh, mul oli kaks ühesugust, millest andis materjal välja ja voodile olid nad sedasi liiga kitsad), ma ei teinud torude jaoks mitte tunneleid, vaid paelad!!!, lisaks täidiseks vana tekk, mille kinnitamine läks valesti, niiet seljatoelt vajus see pepu juurde hunnikusse. Me ikka optimistlikult panime selle kiige külge, kuni siis esimese pealeistumisega koitis, et pealad ilmselgelt ei hoia, Raiko käristas tunneli jaoks õmblusi lahti ja nii ta siis tükk aega meid sedasi teeniski. Lapsi kandis enam vähem, meid üldiselt pigem mitte ja välja nägi kole. Saate nüüd ehk ise ka aru, et see esimene kate läks ikka täiega aia taha :D
See kord olin targem, nii kanga valikul kui õmblemisel- kangaks valisin Abakhanist veekindla õuekiikede jaoks mõeldud kanga, torude jaoks õmblesin see kord tunnelid, õmblused tegin topelt ja pehmenduse jätsin üldse ära. Üldiselt on ka ilma täitsa mugav istuda või soovi korral saab pehmenduseks alla võtta pleedi või siis aiatooli padjad lihtsalt kiigule visata. Õmblused pole küll nii sirged kui võiks, aga muidu olen küll täitsa rahul (ja natuke uhke ka). Nüüd peaks millalgi raami käsile võtma, aga nagu juba Meie kodu lugu facebookis kirjutasin, siis kõike korraga ei jõua.

kolmapäev, 18. mai 2016

Elutuba: lugemis- ja mängimisnurk

Lastetoa ja magamistoa valmimisega sai elutoast meie senine magamisnurk ära kaotatud. Mis omakorda tähendas ju ümberdisanimist vajavat vaba pinda. Maja ostes oli elutuba meie praegusest elutoast pool ja selle kõrval kaks pisikest tuba. Meie lammutasime seinad maha, alles jäid tugipalgid, ja saime suure ja avara elutoa, kuhu mahub söögilaud, diivan ja telekas, hetkel Raiko kodukontor, laste mänguala ja nüüd ka lugemisnurk. Tegelikult olid meil kõik asjad ennem ka elutoas, välja arvatud kiiktool, mis ajutiselt sai toast ära viidud, sest vaba põrandapinda jäi aina vähemaks - nüüd sai asjad lihtsalt veidi avaramalt ja paremini paigutatud. Enam ei vaata esimese asjana elutuppa astudes vastu laste mänguasjad, need on hoopis toa keskel asuva ahju poolt veidi varjatud, niiet lastel tekib täitsa omaette nurgake. Lisaks on nüüd lugemiseks ja blogimiseks kiiktoolis oma väike mõnus pesake, kus olla ja tassikest teed kõrvale nautida.



kolmapäev, 11. mai 2016

Valge voodi ja esimene öö oma tubades

Natuke aega tagasi uurisin blogis, et ehk keegi müüb valget voodit, samuti otsisin voodit erinevatest facebooki gruppidest, osta.ee-st jms kohtadest. Mida polnud oli valge voodi, mõningad variandid muidugi olid, aga need olid kas mõõtudelt liiga suured või liiga kallid. Lõpuks ma hakkasin juba mõtlema, kuidas meie vanale mööbliplaadist ja veidi katkisele tumedale voodile valget ilmet anda. Ja siis sattusin facebooki kuulutusele, kus pakuti Sauel täispuidust voodit, hinnaks ainult 50€. Kirjutasin, sain inimese kontakti ja sundisin Raiko helistama, sest ma ise pole suurem asi helistaja. Igatahes päev hiljem läks Raiko voodile järgi, mahutas selle kuidagi müstiliselt meie sõiduautosse ja tõi koju.


Voodi oli valgeks peitsitud ja lakitud, kuid lakk oli aja jooksul kollaseks tõmbunud. Iseenesest meeldis mulle voodi ka sellisel kujul, aga mul oli nägemus, kuidas meie magamistoa mööbel tuleb valge. Ja kuna meie tuba on nii pisike, siis erineva välimusega mööbliesemed teeks toa liiga kirjuks ja koormaks üldpilti, niiet otsus valge voodi saada jäi jõusse.
Lihvisin tsentraallihvijaga vana laki ja peitsi maha (taldlihvijaga on vana laki maha lihvimine äärmiselt vaevaline kui mitte öelda võimatu) ning värvisin kahel korral mööblivärviga (kuna magamistoa kummut ei ole päris valge, vaid õrnalt kreemikas, siis sai valitud sarnane lahendus ka voodile), kaunistuseks sai pva-ga liimitud Vintage Chick´ist pärinev puitdekoor, millele lisaks valgele veidi sinist ja halli värvi kantud.
Voodi maksumuseks, kui arvestada konkreetselt otsekulusid (lihvimiskettad, pintslid, rullid, värvimisalus olid mul kõik ennem olemas) kujunes umbes 70€ (50 voodi, 9 sentidega värvi ja toonimise eest ja 9.50 kaunistuse eest).



Kui voodi juba valmis oli, siis oli järgmiseks loogiliseks sammuks elutoast magamistuppa kolimine - lapsed oma tuppa ja meie oma tuppa. Magamistoas on ikka veel nipet-näpet akna juures teha ja peale voodi ja foto nurgast paistva kummuti meil seal muud hetkel polegi. Aga oma tuba! Muidugi plaani järgi ei läinud miski - lapsed jäid väga vaevaliselt magama ja kui lõpuks Mariette oli magama jäänud, sisi Raian juba ärkas. Lõpetasime ikka lõpuks Raiko lastetoa põrandal madratsiga ja lapsed minu juures voodis.

reede, 6. mai 2016

DIY: Kärbseseened

Suvel maal ringi sõites näeb päris tihti hoovidest vastu vaatamas kividest maalitud lepatriinusid. Mulle nad täitsa meeldivad, aga mingi hetk võis neid pea igast hoovist leida ja nii ma otsustasin hoopis kärbseseentega enda hoovi ilmestada. Ega needki pole jalgratta leiutamine, aga seenekesi olen ma seni kohanud vaid üksikuid. Ja mis nende seenekeste tegemise juures kõige parem on - saab maalt vanaema juurest auguga pesukausid ära tuua ja uue elu anda (vähemalt minu omad on sealt pärit). Lisaks on projekt niivõrd lihtne ja lõbus, et lapsed teevad kaasa hea meelega. Suuremad lapsed saavad rohkem teha (või päris ise hakkama), väiksemad aga on eriti osavad täppide maalimises (päris pisikeste abiliste puhul võib lapsele kummikinda või kile tüki näpu otsa keerata ja hoopis näpuga täpitada).



Meisterdamiseks läheb vaja:
Punast ja valget värvi
Pintslit
Vanasid pesukausse (kausid on oma kujult parimad, aga asja ajab ka ära mõni kõrvadeta pott)
Akutrelli, metallipuuri, kruvi
Puupulka
*Makroflexi


Töö käik on lihtne ja ega ta miskit erilist seletamist vajagi. Mis meisterdamiseks vajalikku puutub, siis minul on ühel seenel tehtud makroflexist krae seenejalale. See on selline peenutsemise asi, et tegelikult on need seenekesed ka ilma selleta väga arusaadavalt kärbseseened. Kui aga soov krae teha peaks silmas pidama, et makroflex on küll algul ilus hele, kuid päikse käes läheb tumekollaseks, niiet krae tuleks teha enne jala värvimist, et ka see pärast tahenemist valgeks värvida.

teisipäev, 3. mai 2016

Telefonipildid: aprill 2016

Kõikvõimalikud suuremad tööd proovin ma fotokaga jäädvustada, aga teinekord lastega toimetades saab hetki telefoniga salvestatud ja oma üllatuseks avastasin, et neid telefoniklõpse on kogunenud rohkem kui arvata oskasin. Kvaliteeti just suuremat pole, aga ehedaid emotsioone see-eest küll. Enamikul fotodel on lapsed, aga kuna me kõike toimetusi ju enamasti nendega koos teemegi, siis that is life.
Emme väike abiline suur abiline. Mariette viimased paar nädalat rõhutab iga asja peale, et tema on juba suur tüdruk. Nii suur, et ta rohkem kui paar tõmmet rehaga teeks, ta siiski veel see aasta ei olnud.

Kui lapsed issiga vanaema juures olid, et ma kodus lastetoa seina tapeetida saaksin.


Aiakäru on meil vist õues enim kasutatav töövahend. Aeg-ajalt ka mulla ja kivide tassimiseks, viimasel ajal aga rohkem lõbusõidu tegemiseks.

Vitamiinid! Talisibul on meil kasvuhoone nurgas, niiet esimesed rohelised pealsed said söödud ammu-ammu. Praegu aga iga toidukorra must have lisand.



Porgandiseemneid ma külvata ei lubanud, aga herneid sai küll preili oma käe järgi maha panna.

esmaspäev, 2. mai 2016

Lastetuba: siseviimistlus

Kui magamistoas sai tapeet ja värv pooleks, see tähendab kahte seina üks ja ülejäänud kahte teine, siis lastetuppa teadsin ma juba magamistuba tapeetides, et tapeedime ainult ühe seina. Peamiselt seetõttu, et värvimine oli kordades lihtsam töö kui tapeetimine ja nii jäi nurkade tapeetimine ära.
Ma pean tõdema, et algselt olid mul lastetoa jaoks mõttes hoopis teised värvid, aga mingi hetk hakkas mulle tunduma, et ma teen hoopis sellist tuba nagu mulle meeldiks, mitte nagu lapsed tahaks. Päris ainult laste arvamusega muidugi läbi ei saa, sest Mariette tahab nüüd kõike roosaks teha ja Raian ei ütle veel midagi.
Ma teadsin, et tuba peab tulema võimalikult sooneutraalne niiet sellised lahendused, kus pool tuba on sinine ja pool roosa jäid välja. Niiet otsustasin beežikate-kollakate toonide kasuks. Et tulemus väga igav ja üksluine ei jääks, siis tapeet sai veidi lõbusam ja lastepärasem, niiet toas veidi värvi ikka ka oleks.

Samuti ei tahtnud me vaipa erinevate multikategelaste vms, sest mulle tundub, et neist kasvatakse nii kiiresti välja, pealegi mis täna on lemmik on homme unustatud. Mis vaipa puutub, siis otsisime tükk aega taga kohta, kust tellima ei peaks, vaid kohe vaiba kätte saaks. Lõpuks leidsime sellise koha nagu Vaibaparadiis. Vaip sai valitud kõige odavamate seast ja selline, kust iga pisemgi plekk ehk kohe välja ei paista.
Mööbel on lastetoas veel poolik - kuna seinu me roosaks ei värvinud, siis lubasime Mariettele, et teeme ta voodi roosaks. Ajutise lahendusena on Raiani voodiks reisivoodi (siiani on ta meil kaisus maganud, niiet kuidas ta üldse oma voodis magama hakkab ja millal talle natuke suurema lapse voodi saab näitab aeg). Lisaks on puudu kummut laste riietele, sest praegu elutoas laste riiete jaoks olev kummut peaks meie magamistuppa tulema. Ning veel igast nipet-näpet.

pühapäev, 24. aprill 2016

Miks me endale koduks "sara" ostsime

Pärast maja ostmist kuulsime me nii oma pere, sõprade kui tuttavate käest väga erinevaid arvamusi - oli nii neid, kes olid meie üle rõõmsad ja mõistsid, miks me just sellise maja kasuks otsustasime, oli nii neid, kes olid heatahtlikud, kuid siiski mures, sest näiteks vannitoa akna all oli seinas suur auk ja rohi kasvas tuppa ning siis oli kolmas grupp inimesi - need, kes tagaselja mõnitasid, et me endale mingi sara ostsime. Iseenesest muidugi on inimestel oma arvamusele õigus ja meie elu sellest paremaks ega halvemaks otseselt ei lähe, aga natuke tahaks meie majaostu tagamaid siiski siia kirjutada.

Kui me maju vaatama hakkasime, siis oli meil kindlateks kriteeriumiteks järgnevad asjad: asukohana Harjumaa ja hea ühistranspordi ühendus Tallinnaga, et mina kooli saaks, minimaalseks pinnaks 70ruutmeetrit (nii, et oleks vähemalt 2 magamistuba ja elutuba) ning maksimaalseks hinnaks 45 000€. Soov oma maja järgu tuli meil üsna järsku, elasime toona üürikorteris ja meie üür + üüratu küttearve oleksid kokku teinud sama välja, mis maksta igakuist pangalaenu. Kokku vaatasime 3 maja, lisaks siis meie kodule veel Riisiperes ja Laitses. Ja kui te kõik arvate, et meie kodu nähes oli meil see äratundmine nagu filmis, siis eksite. Esimest korda käisime maja ise väljast vaatamas, teine kord koos maakleriga ja kodu seest nähes olid mu esimesed sõnad Raikole: "Mina siia elama küll ei tule!" Mõned päevad hiljem ma arvasin, et äkki tuleks ikka korra veel vaatama ja lisaks käisime veel korra minu vanematega ka maja vaatamas ja isegi siis ei olnud me veel päris kindlad, et sellest saab meie kodu, sest tööd oli siin nii palju - maja oli sisuliselt täiesti remontimata (kui mõned väga halvasti tehtud remonditööd, mis lammutamist vajasid välja arvata), prahti täis, puudus WC ja vannituba, tuppa ei tulnud vett, polnud kööki - midagi polnud. Aga hoolimata suurest tööst arvasime me lõpuks siiski, et just sellest majast saab meie kodu!
Selle aasta märtsis sai meil maja ostust 4 aastat. Pool pangalaenu on tasutud ja hoolimata sellest, et meil on siin tööd terveks eluajaks, on meie maja juba täitsa maja nägu (vähemalt seest). Meie jaoks oli maja valides oluline, et me ei hindaks oma igakuist maksevõimet üle ja saaksime hakkama ka siis, kui Raiko peaks kaotama töö (toona olin mina üliõpilane, praegu töötan mina laste kõrvalt osalise ajaga, niiet põhiline maksekoormus on Raiko kanda). Nelja aasta pärast oleme me igakuistest pangamaksetest priid, mis omakorda lubab meil kiiremas tempos ehitada (just sel põhjusel polnud me nõus võtma ka lisalaenu maja remontimiseks, vaid otsustasime teha ühe osa majast elamiskõlblikuks ja edasi remontida siis kui raha on). Siiani oleme pea kõik tööd majas ise teinud (kui välja arvata küttekehade ehitused) ja ma ütleks, et me oleme nelja aastaga päris hea töö teinud! Niiet säh teile, kes te me kodu saraks peate ja ise pensionini välja oma pangalaene maksate!

mai 2012